Mõtle suurelt!

Nonii, mai lõpp on käes, sess alanud ja varsti sünnipäev. Oligi õige aeg, mil ilm soojaks hakkaks minema. Lõpus kavaldas kevadilm ka minu üle, jäin haigeks, kuid õnneks see (kolma)päev, mil mul oli kõige hullem olla, oli vaba. Neljapäeval käisin väikse palaviku ja hirmsa nohuga koolis, tegin makro tk ära ning taotlesin statistika KT kahele punktile 3 lisaks. Tänane päev (reede) möödus samuti kohutavalt, kuigi haigusest on alles vaid köha. Nõmedaks tegi selle päeva filosoofia "kontrolltöö" (2,5h intensiivset kirjutamist jaburatel teemadel, tulemus 8lk). Terve eilse päeva õppides olin endast täitsa väljas kohe, vihane kõige rohkem selle õppejõu peale. No milleks meile seda kõike vaja on? Miks me peame kirjutama sõna sõnalt kellegi väidetavalt jube targa filosoofi mõtteid, või siis mõtlema täpselt nii nagu meie õppejõud. Kõikide seminaride põhimõtteks kujunes välja mõelda, mida mõtleb Margus Mägi. Ta ei aksepteerinud mitte ühtegi teist mõtet, kui ainult enda ja teiste filosoofide omi. Ometi kõik tudengid saavad aru sellest jaburusest, miks siis täiskasvanud inimesed, õppejõud sellest aru ei saa, miks nad piinavad õpilasi. Tulin täna Evega koju ja see teema viis meid laiema aruteluni. Ka tema on tudeng, aga ta on ka täiskasvanu ja ta saab väga hästi aru, et õppejõud tõepoolest kiusavad õpilasi. Kriukov paneb kõigile neil seal kahed, isegi kui kõik on õigesti vastatud. Tal on täielik monopol, ta küsib, mida tahab, eeldab, mida tahab ja hoiab tööd pärast enda käes ka, keegi ei saagi teada, mida ta vastustena ootas, mis neil valesti oli. Ja me ei saa mitte midagi selle süsteemi vastu teha ka, peame alluma. Vastasel juhul meid kõrvaldatakse, pannakse halb hinne vms.

Õppejõudude ülesanne on tudengeid õpetada, teha selgeks, kuidas asjad siin maailmas käivad, mitte tuimalt mingit teksti ette lugeda, millest keegi aru ei saa. Kas reaalselt selliseid koole kunagi saab olema, kus õpetatakse (kasvõi teooria kõrvalt, aga suuremalt määral) praktilisi teadmisi. Mõtlen just näiteks, et mis mul sellest filosoofiast reaalselt kasu peaks olema, kui ma õpin ärindust, makroökonoomikas peaks rohkem rääkima Eesti ja maailmamajandusest, mis tegelikult toimub ja siis siduda seda teooriaga.

Kui ma lähen pärast ülikooli tööle, mul võib see paber olla, aga ma ei oska ikka neid konkreetseid tööülesandeid, pean ikka neid õppima hakkama. Samamoodi õpiks ma neid tööülesandeid, kui ma poleks käinud ülikoolis.
Teiseks mind häirib inimeste mõtlematus ka keskkonna suhtes. Näiteks paljud rekkajuhid, kes pmst elavad oma autos, viskavad prügi aknast välja, vaatamata isegi, kas tema taga on teist autot. Neil on isegi eelis, nad ei pea autost prügi ära viimise eest maksma, vaid visaku lihtsalt kuskil pensukas ära.
Sama on kilekottidega. Eve rääkis, et Ameerikas peetakse rahvale kõnesid, kus räägitakse tõsimeeli, et me ju ise tahame, et asjad oleksid pakendatud, me tahame, et see akulaadia oleks kile sisse pandud, kui selle ostame. Aga kes ME?? Meie Evega küll mitte, ja ma arvan, et paljud nõustuvad, et okei, see laadia võib olla kiles, aga olgu siis vähemalt vastava suurusega kott. Pole ju vaja väikse laadija jaoks pool meetrit kile raisata.
Ma arvan, et inimesed, eelkõige ettevõtted hakkavad mõtlema sellele alles siis, kui nafta hind üle mõistuse kalliks kerkib, alles siis, kui see maksab liiga palju ja ei tasu ära, alles siis hakatakse vähendama kile kasutamist. Mitte siis, kui me teame, et reostame oma planeeti, oma kodu.
Kõik keerleb raha ümber. Juhtimise viimane loeng oli väga kasulik. Ergo rääkis majanduse mõistest. See ei ole tähenda enam sama, mis ta tähendas kunagi, vaid hoopis vastupidist. Majandus, majandamine, inglise keeles economy tähendab ökonoomsust, toota võimalikult vähese ressursi ja aga kuluga võimalikult palju! Tänapäeval kehtib põhimõte: võimalikult vähese raha eest, võimalikult palju, et saada võimalikult palju kasu. Ehk vahet pole kui palju ressursse raisku läheb. See, mida ei tasu rahalises mõttes ümber töödelda või mujale transportida, et keegi teine seda teeks, visatakse lihtsalt ära, ja nii me upume prügisse.
Suurelt mõelda tähendab ise aru saada põhjustest, tagajärgedest, oma tegelikest vajadusest, loodusest, inimkonnast, kultuurist.. kõigest. Mitte järgida neid mõtteid, mida ette söödetakse. Kasvõi näiteks meditsiin. Ma ei taha väita, et meditsiin oleks otseselt halb. Tõsi, tõenäoliselt tänu meditsiinile on meie eluiga pikenenud, paljudest muidu surmavatest haigustest on võimalik ravimite abil välja tulla. Aga kas tasub igapäevaselt kergekäeliselt ravimeid tarbida? Mina usun, õigemini olen päris kindel, et ravimite tarbimine nõrgendab immuunsüsteemi. Kui väikese lapsega joosta iga asja pärast arsti juurde, lasta välja kirjutada antibiootikume ja veel sada rohtu, siis lapse organism ei õpigi ise haigustega võitlema ning on edaspidi haigustele vastuvõtlikum. Teinekord arstid kirjutavad ise mõtlemata retsepte välja. Umbes, et teie pole ammu saanud, kirjutan nüüd teile palju rohtusid. Eve tõi omast kogemusest näite: Esimesed lapsed said pigem tihti rohte ja on nüüd tihti haiged. Näiteks Eva on päris mitmel järjestikusel aastal olnud oma sünnipäevalgi haige:P Aga viimane laps põeb kergemini, pigem köha-nohu ja üldse ilma kõrge palavikuta. Ei tea, kas ma sain ka väiksena palju rohte, olen sel kevadel juba vist kolmandat korda haige:P Ma ei ole küll ka hirmsasti haige ega jube pikalt, ju siis kalamaksaõli ikka aitas. Või oli just halb?...
Enamik inimesi ei mõtle suurelt, nad mõtlevad rahast ja sellest, kuidas ise mugavamalt ära elada. Ei mõelda ka tulevikule, millisel planeedil järglased peavad elama.
Igatahes, ma kirjutaks veel Zeit Geisti III osast ka, mida paar nädalat tagasi Eva ja Marisega Rakvere teatri kolikambris vaatamas käisime, aga mu käed on juba kanged. Ei taha randmesündroomi saada. Seega kunagi hiljem.
Ahjaa, Kati käskis pilte ka panna, muidu on igav lugeda!

Tsau=)