Lihtne oleks olla loll.

Ma ei mõista veel päris täpselt, miks maailm nii keeruliseks on tehtud. Keskkoolis on pidev pinge peal. Vaikmaa rõhutab: õppida, õppida, õppida. Haridus on nii tähtsaks kriteeriumiks kujundatud. Põhikoolis pole hullu, aga keskkooli lõpuks nõutakse teatud arengutaseme saavutamist. Ma saan aru, mida mult nõutakse, mida teha vaja on, st teoorias on kõik selge, kuid praktilises elus ei jõua ennast kõigil aladel maksimumi anda ja mõne anded vb ei küündigi nii kõrgele. Ühesõnaga, raske on olla piisavalt tark, et asjadest aru saada, kuid samas ei jõua veel nõutavale piisaga vastata. Seega oleks lihtam elada lollina, mitte midagi aru saada. Elu oleks nii lihtne, must-valge. Nojah, igav ka, aga loll on piisavalt loll, et sellest mitte aru saada. Nagu näiteks Pääbs. Tema ei saanud aru, mida ta oma presentatsiooniga valesti tegi. Ma sain aga küll väga hästi aru, mida õpetaja minu oma näitel öelda tahtis. Kahjuks see oli viimane presekas, seega pole mul võimalus enam ennast tõestada, liiga hilja sain aru. Pettumus missugune. Aga jah, loomulikult ma tahan õppida ja end täiendada, et elus ikka edasi jõuda, aga igale poole ei jõua, napib nii energiat kui aega.